1. Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon ja klassifikatsioonisüsteemid

1.1. Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon

Ökosüsteemidel on potentsiaal pakkuda mitmeid teenuseid, mis on inimeste heaolu, tervise, elatise ja ellujäämise seisukohalt olulise tähtsusega (Costanza et al., 1997; Millennium Ecosystem Assessment (MEA), 2005; TEEB Synthesis, 2010). Ökosüsteemiteenuseid on määratletud erineval moel – neid võib kirjeldada hüvedena, mida inimesed saavad ökosüsteemidelt (MEA, 2005) või ökosüsteemide otsese ja kaudse panusena inimeste heaolusse (TEEB, 2010). Uuemates väljaannetes on ökosüsteemiteenused (ÖST) defineeritud ökosüsteemide struktuuri ja funktsiooni (kombinatsioonis muude sisenditega) panusena inimeste heaolusse (Burkhard et al., 2012; Burkhard B. & Maes J. Eds., 2017).

Ökosüsteem ei saa pakkuda inimestele hüvesid ilma inimeste (inimkapital), nende kogukondade (sotsiaalne kapital) ja ehitatud keskkonna (ehitatud kapital) olemasoluta. Seetõttu peaks ökosüsteemiteenuseid käsitlema kui looduskapitali panust inimeste heaolusse, mis tekib üksnes inim-, sotsiaalse ja ehitatud kapitali koostoimel (joonis 1.1.).

Joonis 1.1. Inimese heaolu saavutamiseks vajalik ehitatud, sotsiaalse, inim- ja looduskapitali koostoime (allikas: Costanza et al., 2014).

Ökosüsteemiteenuseid võib vaadelda ka inimeste ja looduse vahelise liidesena, mida illustreerib nn kaskaadmudel (Haines-Young & Potschin, 2010; Potschin & Haines-Young, 2016; Burkhard & Maes (Eds.), 2017). See mudel kirjeldab põhjuslike seoste jada ökosüsteemi ja inimeste heaolu vahel (joonis 1.2.). Selles mudelis iseloomustatakse ökosüsteemi selle biofüüsikaliste struktuuride ja protsesside kaudu. Biofüüsikalist struktuuri võib lihtsamalt nimetada elupaigatüübiks (nt mets, märgala, rohumaa jne), protsessid aga viitavad dünaamikale ja koostoimetele, mis moodustavad ökoloogilise süsteemi (nt primaarproduktsioon). Ökosüsteemi funktsioonid kaskaadmudeli kontekstis on ökosüsteemi omadused või käitumine, mis toetavad selle suutlikkust ökosüsteemiteenust pakkuda (nt metsa või rohumaade võime tekitada biomassivaru). Neid elemente ja omadusi, millel põhineb ökosüsteemi võime pakkuda teenuseid, nimetatakse vahel tugi- või vaheteenusteks, samal ajal kui ökosüsteemi „lõppteenus“ on ökosüsteemist tegelikult saadav saadus (nt hein, puit vms) või hüve (nt kaitse üleujutuse eest, kaunis maastik vms). Lõppteenused panustavad otseselt inimese heaolusse hüvede kaudu, mida need toetavad (nt tervis ja julgeolek). Inimesed on harjunud omistama hüvedele väärtust, mistõttu nimetatakse neid ka „kaupadeks“ ja „toodeteks“. Väärtust võib väljendada erineval moel – kasutades rahalisi või ka moraalseid, esteetilisi või muid kvalitatiivseid kriteeriume.

Joonis 1.2. Kaskaadmudel (allikas: Potschin & Haines-Young, 2016)

Ökosüsteemi võime pakkuda teenuseid inimese heaoluks sõltub otseselt ökosüsteemi seisundist (ökosüsteemi struktuur ja protsessid). Suurendades survet ökosüsteemile või muutes maakasutust (ja sellega eelmist ökosüsteemi oluliselt mõjutades või hävitades), mõjutavad inimesed ökosüsteemiteenuste pakkumist või nende iseloomu (nn „vahetuskaup“ või kompromiss erinevate teenuste vahel – ühe teenuse suurenemisel võivad väheneda või kaduda teised). Näiteks märgala kuivendamisel saadakse juurde haritavat maad ja sellelt väärtuslikke toiduaineid, kuid samal ajal kaovad sellised teenused nagu kaitse üleujutuste eest, looduslikud elupaigad ja liigirikkus ning ka võimalused loodusturismiks. Kui arvesse võtta kogu saadavat kasu (rahalises või muus väärtussüsteemis), osutub märgala väärtus tõenäoliselt oluliselt suuremaks põllumaa omast.

Elurikkusel on oluline roll ökosüsteemiteenuste pakkumises, kuigi see seos ei ole alati otsene. Enamasti on see seotud nn tugi- või vaheteenustega, kuigi mõned uuringud on näidanud ka otsest lineaarset seost liigirikkuse ja ökosüsteemi produktiivsuse, biomassi toodangu, toitainete ringluse jms vahel (Haines-Young & Potschin, 2010). Näiteks on katsetega kindlaks tehtud, et kõrge liigirikkuse säilitamine tõstab rohumaa produktiivsust (nt Fagan et al., 2008). Produktiivsus on ökosüsteemi funktsioon, mis toetab mitmeid ökosüsteemiteenuseid (nt biomassi tootmine, mullateke ja erosioonikontroll). Siiski ei ole liigirikkus ainuke ökosüsteemiteenuste pakkumist toetav omadus – olulist rolli mängib ka näiteks teatud omadustega liikide või liigirühmade olemasolu, millel on kindel funktsioon ökosüsteemis või selle toimimises. Näiteks võib taimestiku võime siduda toitaineid (see on oluline nt veekogude kallastele rajatavate puhvertsoonide puhul) sõltuda teatud omadustega liikide olemasolust ja ohtrusest (võrreldes süsteemi toitainete sisalduse tasemega). Selliseid liikide omadusi nimetatakse funktsionaalseteks tunnusteks. Teadlased on jõudnud üksmeelele, et funktsionaalsel mitmekesisusel, mida iseloomustab funktsionaalsete tunnuste tüüp, ulatus ja suhteline ohtrus, võib olla oluline mõju ökosüsteemi protsessidele (De Bello et al., 2008). Ökosüsteemid, milles funktsionaalsed rühmad (nt sarnaste funktsioonidega liikide rühmad) koosnevad ökoloogiliselt sarnastest, kuid keskkonnasurvetele erinevalt reageerivatest liikidest, on kahjulikele mõjudele vastupidavamad ja jätkavad inimeste heaolu jaoks vajalike teenuste pakkumist.

Elurikkus, ökosüsteem ja sotsiaal-majanduslik süsteem on seotud ökosüsteemiteenuste kasutamise ja muutusi põhjustavate tegurite kaudu. Need seosed kajastuvad ka ELi elurikkuse strateegia 5. tegevuse MAES algatuse raames väljatöötatud ökosüsteemide hindamise kontseptuaalses raamistikus (Maes et al., 2016) (joonis 1.3.).

Joonis 1.3. Ökosüsteemide hindamise kontseptuaalne raamistik (allikas: Maes et al., 2016)

Lähtudes väärtuste muutustest või eelistustest/nõudlusest ökosüsteemide pakutavate hüvede osas, sekkuvad inimesed ökosüsteemide toimimisse neid kaitstes või suurendades oma tegevusega ökosüsteemiteenuste pakkumist. Seetõttu on teadmised ökosüsteemiteenuste pakkumise ja selle seoste kohta elurikkusega ning ka ökoloogiliste funktsioonide piiride ja ökoloogilisi struktuure mõjutavate väliste tegurite kohta väga olulised, kui teha otsuseid maakasutuse või arendusprojektide kohta, mis võivad mõjutada ökosüsteemide seisundit.

1.2. Kontseptsiooni arendamise ajalugu ja selle poliitiline tähtsus

Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon on suhteliselt uus. See teema sattus teadlaste huviorbiiti 20. sajandi viimastel kümnenditel, kui ilmusid esimesed selleteemalised artiklid. Oluline verstapost ökosüsteemiteenuste hindamises oli Grooti „Looduse funktsioonid“ (“Functions of Nature”, 1992), millele järgnesid Costanza et al. (1997) ja Daily (1997), kes arendasid kontseptsiooni edasi ja propageerisid seda globaalses kontekstis. Idee pärineb tegelikult juba aastast 1970, mil kriitiliste keskkonnaprobleemide uuringus (Study of Critical Environmental Problems – SCEP) mainiti esmakordselt „keskkonnateenuste“ kontseptsiooni.

Kontseptsioon sai tuntuks poliitikute hulgas 2005. aastal, kui ÜRO avaldas Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruande (“Millennium Ecosystem Assessment” – MA). Hindamine algas 2001. aastal ja selles osales üle 1300 eksperdi eri riikidest. Aruanne sisaldas terviklikku globaalset inimmõjude hindamist ökosüsteemidele ja nende teenustele, ökosüsteemide seisundi ja tulevikusuundumuste analüüsi ning ka võimalikke lahendusi ökosüsteemide taastamiseks, säilitamiseks ja säästvaks kasutamiseks. Uuringu tulemusena selgus, et 60% hinnatud ökosüsteemiteenustest on vähenemas või jätkusuutmatus kasutuses.

Järgmine rahvusvaheline algatus aastatel 2007-2010 – Ökosüsteemide ja elurikkuse ökonoomika (The Economics of Ecosystems and Biodiversity – TEEB), tõi poliitilisse arutellu ökosüsteemiteenuste majandusliku perspektiivi. TEEB juhtis tähelepanu elurikkuse majanduslikule väärtusele ja ka elurikkuse kadumisest ning ökosüsteemide seisundi halvenemisest tulenevatele kuludele. TEEBi algatas Euroopa Komisjon koos Saksamaa Föderaalse Keskkonna, Looduskaitse, Ehituse ja Tuumaohutuse Ministeeriumiga vastavalt 2007. a märtsis Potsdamis, Saksamaal toimunud G8+5 riikide keskkonnaministrite kohtumisel tehtud ettepanekule. Uuringu teostamisel osales hulk rahvusvahelisi ja riiklikke organisatsioone, mille pädevus hõlmas teaduse, majanduse ja poliitika erinevaid valdkondi. Uuringu tulemused avaldati mitme aruandena, sh: TEEB ökoloogilised ja majanduslikud alused (TEEB Ecological and Economic Foundations); TEEB riiklikus ja rahvusvahelises poliitikas (TEEB in national and international policy making); TEEB kohalikus ja regionaalpoliitikas (TEEB in local and regional policy); TEEB äris ja ettevõtluses (TEEB in business and enterprise); ja ka TEEB kokkuvõtlik aruanne (TEEB Synthesis Report), mis võtab kokku peamised järeldused ja soovitused. Rahvusvahelisele TEEB algatusele järgnes mitu riiklikku TEEB uuringut, demonstreerimaks ökosüsteemide väärtust poliitikutele.

Ökosüsteemiteenuste kaardistamine ja hindamine tuli ELi liikmesriikide päevakorda pärast ELi elurikkuse strateegia aastani 2020 vastuvõtmist 2011. aastal. Strateegia eesmärk on peatada elurikkuse kadu ja ökosüsteemiteenuste vähenemine ELis aastaks 2020 ning taastada neid võimaluste piires. Vastavalt strateegia 5. tegevusele pidid ELi liikmesriigid kaardistama ja hindama ökosüsteemid ja nende teenused 2014. aastaks ning hindama ökosüsteemiteenuste majandusliku väärtuse aastaks 2020. Strateegia eesmärk 2 – „Ökosüsteemide ja nende teenuste säilitamine ning taastamine“ ja tegevus 5 selle saavutamiseks „Teadmiste parandamine ökosüsteemidest ja nende teenustest ELis“ kutsub liikmesriike üles kaardistama ja hindama ökosüsteeme aastaks 2014 ning hindama nende teenuste majanduslikku väärtust ja võtma seda arvesse arvepidamis- ja aruandlussüsteemides ELi ja siseriiklikul tasandil aastaks 2020. Strateegia kontekstis tähendab kaardistamine ökosüsteemi ruumilist piiritlemist ja selle seisundi ning teenuste pakkumise kvantifitseerimist. Hindamise all mõeldakse teaduslike andmete „tõlkimist“ poliitikutele ja otsustajatele arusaadavasse keelde (Maes et al., 2016).

Toetamaks ELi elurikkuse strateegia 5. tegevuse elluviimist, moodustas Euroopa Komisjon töörühma „Ökosüsteemide ja nende teenuste hindamine“ (‘Mapping and Assessment of Ecosystems and their Services’ – MAES), kuhu kuuluvad eksperdid Euroopa Komisjonist, liimesriikidest ja teadusringkondadest. MAES töörühm on välja töötanud neljaetapilise analüütilise raamistiku (1) ökosüsteemide kaardistamine; 2) ökosüsteemi seisundi hindamine; 3) ökosüsteemiteenuste hindamine; 4) terviklik hindamine) ja juhendi strateegia 5. tegevuse elluviimiseks ELis ja liikmesriikides. Osa liikmesriike on ökosüsteemide ja nende teenuste hindamise juba läbi viinud, aga teised, sh ka Balti riigid, on alles selle protsessi algusjärgus. Informatsioon lõpetatud ja käimasolevate ökosüsteemide ning nende teenuste kaardistamis- ja hindamisprotsesside kohta on koondatud Euroopa elurikkuse infosüsteemi (The Biodiversity Information System for Europe – BISE).

Samal ajal on loodud ka mitu rahvusvahelist koostööplatvormi, mis ühendavad ökosüsteemiteenuste hindamisega tegelevaid teadlasi, teadusorganisatsioone ja riigiasutusi. Näiteks 2008. aastal Gundi Ökoloogilise Ökonoomika Instituudi (Vermonti Ülikool, USA) loodud Ecosystem Service Partnership – ESP ühendab organisatsioone ja üksikliikmeid üle kogu maailma. ESP eesmärk on edendada ökosüsteemiteenuste alast infovahetust ja koostööd rahvusvaheliste konverentside, koolituste, andmete ja kogemuste vahetuse ning ekspertide võrgustiku loomise kaudu.

Valitsustevaheline elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste teemaline teadus-poliitiline platvorm (The Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services – IPBES) loodi 2012. a eesmärgiga edendada teadus- ja poliitikaringkondade vahelist infovahetust elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste, elurikkuse kaitse ja säästva kasutamise ning pikaajalise inimkonna heaolu ja säästva arengu valdkonnas. Platvormi toetab neli ÜRO üksust: UNEP, UNESCO, FAO ja UNDP ning haldab UNEP. Üks põhilisi suundi platvormi tööprogrammis on elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste hindamine regionaalsel ja globaalsel tasandil.

1.3. Ökosüsteemiteenuste klassifikatsioon

Ökosüsteemiteenuste kategoriseerimine on eelduseks nende mõõtmisele, kaardistamisele ja hindamisele ning tulemuste läbipaistvale edastamisele (Burkhard & Maes (Eds.), 2017). Ökosüsteemiteenuste klassifitseerimiseks on välja töötatud rida erinevaid tüpoloogiaid ja lähenemisi, mis kasutavad erinevaid kriteeriume, nt ruumiline iseloom ja ulatus; teenuse voog (tegelik ÖST kasutus, vt eelnevalt kirjeldatud kaskaadmudel); teenuse kasutaja (era vs avalik); hüve tüüp (‘kasutus’ vs ‘mitte-kasutus’); kas teenuse kasutamine üksikisiku või rühma poolt mõjutab teiste võimalusi seda teenust kasutada (‘konkureeriv’ vs ‘mittekonkureeriv’).

Üks võimalik lähenemine ökosüsteemiteenuste klassifitseerimisel on ühiskonna teadlikkuse tõstmine hüvedest, mida inimesed saavad ökosüsteemidest. See lähenemine oli aluseks ka Millenniumi ökosüsteemide hindamise klassifikatsioonile, mis hõlmab nelja ÖST kategooriat:

Varustusteenused – toit, materjalid ja energia, mida inimesed kasutavalt otseselt;
Reguleerivad teenused – hüved, mida same ökosüsteemidelt tänu nende võimele reguleerida keskkonda ja looduslikke protsesse;
Kultuuriteenused – ökosüsteemiteenused, mis on seotud inimeste kultuuriliste või vaimsete vajadustega;
Tugiteenused – ökosüsteemide protsessid ja funktsioonid, mis toetavad eelnevat kolme tüüpi teenuseid.

Näited nelja erinevat tüüpi ökosüsteemiteenustest ja nende seostest inimese heaoluga on toodud joonisel 1.4.

Joonis 1.4. Ökosüsteemiteenuste ja inimeste heaolu vahelised seosed vastavalt Millenniumi ökosüsteemide hindamise klassifikatsioonile (allikas: MA, 2005).

TEEB metoodikas kasutatakse sarnast lähenemist nagu Millenniumi ökosüsteemide hindamisel, eristades varustus-, reguleerivaid ja kultuuriteenuseid, kuid neljas kategooria on ‘elupaiga- või tugiteenused’, mis hõlmab liikide elupaiku ja geneetilise mitmekesisuse säilitamist.

Vältimaks ‘tõlkeprobleeme’ erinevate klassifikatsioonide vahel, mis ei ole pahatihti omavahel võrreldavad erinevate perspektiivide või kategooriate definitsioonide tõttu, loodi 2009. a ühtne rahvusvaheline ökosüsteemiteenuste klassifikatsioon CICES (the Common International Classification of Ecosystem Services), mida uuendati 2013. Algselt töötati see välja keskkonna-majandusliku arvepidamissüsteemi (The System of Environmental-Economic Accounting – SEEA) arendamise raames, mida juhtis ÜRO Statistikaosakond (UNSD), eesmärgiga koguda rahvusvaheliselt võrreldavaid majandusega seotud statistilisi keskkonnaandmeid, luues seega aluse ökosüsteemiteenuste arvepidamissüsteemile.

CICES klassifikatsioon on hierarhiliselt ülesehitatud – sarnaselt MA ja TEEB klassifikatsioonidele sisaldab see kolme põhilist ÖST kategooriat (sektsiooni) – varustus-, reguleerivad ja kultuuriteenused – mis jagatakse edasi divisjonideks, gruppideks ja klassideks (joonis 1.5.). Hierarhiline struktuur võimaldab kasutada sobivat detailsuse astet ja võrdluste või üldistatud aruannete koostamisel ka tulemusi kombineerida. Eelkirjeldatud kaskaadmudeli kontekstis hõlmab see klassifikatsioonisüsteem lõppteenuseid – looduse lõpp-produkte, millest saadakse kaupu ja hüvesid. CICES ei hõlma tugiteenuseid – ökosüsteemi struktuuri, protsesse ja funktsioone, millest ühiskond ei saa kasu otseselt, vaid lõppteenuse kasutamise kaudu. See ei tähenda, et tugiteenused oleksid vähemtähtsad, kuid selline hindamise lihtsustamine on vajalik, vältimaks ökosüsteemiteenuste topeltarvestust – st ühe looduse komponendi arvessevõtmist rohkem kui üks kord, kuna see sisaldub või toetab mitmeid teenuseid (Burkhard and Maes (Eds.), 2017).

Joonis 1.5. CICES klassifikatsiooni hierarhiline struktuur varustusteenuse (taimekasvatus-teravili) näitel (allikas: MA, 2005)

CICES klassifikatsiooni kasutatakse erinevates rahvusvahelistes projektides ja ÖST hindamisel riiklikul tasandil. See on ka osa MAES töörühma poolt ELi elurikkuse strateegia rakendamise toetamiseks väljatöötatud ÖST hindamise ja kaardistamise raamistikust. Hetkel on kasutusel CICES versioon 4.3, kuid on ilmnenud vajadus uue parandatud versiooni järele (nt oleks vaja täiendada mere- ja rannikuökosüsteemide teenuste osa ja parandada seostamist teenuste aluseks olevate ökosüsteemide funktsioonide tüpoloogiaga) – seetõttu on arendamisel versioon 5.

IPBES kasutab keerulisemat lähenemist, mille eesmärk on luua kõikehõlmav looduse ja elukvaliteediga seotud väärtuste tüpoloogia väärtuste hindamiseks IPBES tegevuste raames. See tüpoloogia koondab erinevatest maailmavaadetest pärinevad väärtused, jagades need kolme üldisesse kategooriasse:

Looduse olemuslik väärtus – sh üksikorganismid, biofüüsikalised kooslused, biofüüsikalised protsessid ja elurikkus;
Looduse poolt inimestele pakutavad hüved, sh:
- Biosfääri võime võimaldada inimese püüdlusi (sh sisalduv energia; inimese kasutatav primaarproduktsioon; materjalikasutus, elutsüklid, süsiniku ja vee jalajälg, maakatte kasutus jne);
- Looduse võime pakkuda hüvesid (sh elupaigad kalanduse sihtliikidele, mulla elurikkuse panus pikaajalise saagikuse tagamisse, elurikkus tuleviku võimalusteks);
- Looduse annid, kaubad ja teenused (sh reguleerivad teenused: kliimaregulatsioon, veeregulatsioon, tolmeldamine, bioloogiline kontroll jne; varustusteenused: toit, ravimid, puit, vesi, bioenergia jne; kultuuriteenused: ökoturism, haridus, vaimsed hüved jne);
Hea elukvaliteet – sh julgeolek ja elatis; jätkusuutlikkus ja vastupidavus; mitmekesisus ja võimalused; elada hästi ja harmoonias looduse ning emakese Maaga; tervis ja heaolu; haridus ja teadmised; identiteet ja iseseisvus; head sotsiaalsed suhted; kunst ja kultuuripärand; spirituaalsus ja religioonid; valitsemine ja õiglus.

Arvestades teema komplekssust, ei ole ilmselt võimalik luua kõikehõlmavat klassifikatsioonisüsteemi, mis sobiks igaks hindamisjuhtumiks. Klassifikatsooni valik sõltub uuringu eesmärgist või otsuse tegemise kontekstist. Erinevate uuringute tulemuste võrreldavus ja läbipaistvus on aga siiani problemaatiline.

Loengu “Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon ja klassifikatsioonisüsteemid” slaidid (inglise keeles)

Täiendavaks lugemiseks:

Burkhard, B., Kroll, F., Nedkov, S., Müller, F., 2012a. Mapping supply, demand and budgets of ecosystem services. Ecological Indicators 21: 17-29.

Burkhard, B., de Groot, R., Costanza, R., Seppelt, R., Jørgensen, S.E., Potschin, M., 2012b. Solutions for sustaining natural capital and ecosystem services. Ecological Indicators 21: 1–6.

Burkhard, B,, Maes, J. (Eds.) 2017. Mapping Ecosystem Services. Pensoft Publishers, Sofia, 374 pp. Available at: http://ab.pensoft.net/articles.php?id=12837

Costanza, R., D’Arge, R., de Groot, R.S., Farber, S., Grasso, M., Hannon, B., Limburg, K., Naeem, S., O’Neill, R.V., Paruelo, J., Raskin, R.G., Sutton, P., van den Belt, M., 1997. The value of world’s ecosystem services and natural capital. Nature 387: 253- 260.

Costanza, R., de Groot, R., Sutton, P., van der Ploeg, S., Anderson, S.J., Kubiszewski, I., Farber, S., Turner, R.K., 2014. Changes in the global value of ecosystem services. Global Environmental Change 26: 152–158.

De Bello, F., Lavorel, S., Díaz, S., Harrington, R., Bardgett, R., Berg, M., Cipriotti, P., Cornelissen, H., Feld, C. , Hering, C., Martins da Silva, P., Potts, S., Sandin, L., Sousa, J. S., Storkey, J., Wardle, D., 2008. Functional traits underlie the delivery of ecosystem services across different trophic levels. Deliverable of the Rubicode Project (download: www.rubicode.net/rubicode/outputs.html).

De Groot, R.S., 1992. Functions of Nature: Evaluation of Nature in Environmental Planning, Management and Decision Making. Wolters-Noordhoff BV, Groningen.

Daily, G.C., 1997. Nature‘s Services Societal Dependence On Natural Ecosystems. Island Press, Washington D C.

European Union, 2014. Mapping and Assessment of Ecosystems and their Services. Indicators for ecosystem assessments under Action 5 of the EU Biodiversity Strategy to 2020. 2nd Report – Final, February 2014. pp.80

Fagan, K. C., Pywell, R. F., Bullock, J. M., Marrs, R. H., 2008. Do restored calcareous grasslands on former arable fields resemble ancient targets? The effect of time, methods and environment on outcomes . Journal of Applied Ecology, 45 (4), 1293 –303.

Fisher, B., Turner, R.K., Morling, P., 2009. Defining and classifying ecosystem services for decision making. Ecological Economics 68 (3): 643–653.

Haines-Young, R., Potschin M., 2010. The links between biodiversity, ecosystem services and human well-being. In: Raffaelli, D.G & C.L.J. Frid (eds.): Ecosystem Ecology: A New Synthesis. Cambridge University Press, British Ecological Society, pp. 110-139

Haines-Young, R., Potschin, M., 2013. Common International Classification of Ecosystem Services (CICES): Consultation on Version 4, August-December 2012. EEA Framework Contract No EEA/IEA/09/003. Pieejams: http://cices.eu/

Maes, J., Teller, A., Erhard, M., 2014. Mapping and Assessment of Ecosystems and their Services. Indicators for ecosystem assessments under action 5 of the EU biodiversity strategy to 2020. Publications office of the European Union, Luxembourg.

Maes, J., Liquete, C., Teller, A., Erhard, M., Paracchini, M.L., Barredo, J.I., Grizzetti, B., Cardoso, A., Somma, F., Petersen, J., 2016. An indicator framework for assessing ecosystem services in support of the EU Biodiversity Strategy to 2020. Ecosystem Services, 17: 14–23.

Millennium Ecosystem Assessment, 2005. Ecosystems and Human Wellbeing: Synthesis. Island Press.Washington, DC, p. 137.

Potschin, M. Haines-Young, R., 2016. Defining and measuring ecosystem services. In: Potschin, M., Haines-Young, R., Fish, R. and Turner, R.K. (eds) Routledge Handbook of Ecosystem Services. Routledge, London and ä New York, pp 25-44.

Rodríguez, J.P., Jr. Beard, T.D., Bennett, E.M., Cumming, G.S., Cork, S., Agard, J., Dobson, A. P., Peterson, G.D., 2006. Trade-offs across space, time, and ecosystem services. Ecology and Society 11(1): 28. [online] URL: http://www.ecologyandsociety.org/vol11/iss1/art28/.

TEEB, 2009. TEEB – The Economics of Ecosystems and Biodiversity for National and International Policy Makers – Summary: Responnding to the value of nature, p. 40.

TEEB, 2010. The Economics of Ecosystems and Biodiversity: Mainstreaming the Economics of Nature: A synthesis of the approach, conclusions and recommendations of TEEB. p. 36.