Maapiirkondade elanikkond vananeb ja väheneb. Selle tõttu jääb vähemaks ka maakohtadele tüüpilisi tegevusalasid. See toob ajapikku kaasa muudatused maastiku­pildis.

Enamikul juhtudest peab paika ütlus “kus rahvast vähem, seal võsa rohkem”. Võsastumine tähendab aga ka poollooduslike elupaigatüüpide hävimist.

Miks on poollooduslikud kooslused väärtuslikud?

Poollooduslikud kooslused on meie esivanematelt pärandatud maastikupildi osa, mis vajab oma tekkeks ja püsimiseks inimtegevust. Inimtegevuse lõppedes need alad kulustuvad, võsastuvad ja roostuvad. Neid alasid on vaja järjepidevalt hooldada – niita heina ja karjatada loomi.

Viimasel sajandil on aga poollooduslike koosluste pindala Eestis tunduvalt vähenenud. Kui XX sajandi alguses oli meil hinnanguliselt 1 800 000 hektarit poollooduslike kooslustega kaetud, siis nüüdseks on sellest hävinud lausa üle 92%.

Poollooduslikke kooslusi iseloomustab suur rohttaimede mitmekesisus, mis loob tingimused ka teiste elustikurühmade rohkuseks. Rannaniidud on muu hulgas väga olulised peatuspaigad läbirändavatele lindudele.

Poollooduslikel kooslustel on Eestis enamasti ka tähtis pärandkultuuriline väärtus. Nende läheduses võib tihti leida aastatuhandete vanuse inimtegevuse jälgi. Elurikkuse hävimine on globaalne keskkonnaprobleem, millel on tugev mõju meie endi ja järeltulevate põlvede heaolule.

Traditsiooniliselt on seda maastikutüüpi kasutatud karjatamiseks ja liha ning piima tootmiseks. Ka tänapäeval leiavad need alad kasutamist karjatamiseks. Piimakari on küll vähenenud, kuid lihaveisekasvatus see-eest hoogu juurde saanud.

Looduskaitselistest nõuetest tingitud hilise niitmisaja tõttu on poollooduslike niitude hein loomasöödana enamasti väheväärtuslik. Küll aga saab seda kasutada biokütusena energia- ja soojatootmisel, mida tehakse näiteks Lihula katlamajas.

Poollooduslike koosluste majandamine on põllumajandusmaa pidamisest vähem tulus. Maahooldajatel tuleb jälgida mitmesuguseid piiranguid ja eritingimused põhjustavad lisakulusid. Nende tasandamiseks on välja töötatud toetused, mis on küll aidanud kaasa poollooduslike elupaikade taastamisele ja säilimisele, kuid pole seatud eesmärke saavutanud täiel määral.

Aastatel 2007–2013 suunati pärandkoosluste kaitsesse ligi 41 miljonit eurot põhiliselt Euroopa Liidu raha. Ent Riigikontrolli hinnangul pole senine tegevus olnud tulemuslik ja samal viisil jätkates poollooduslike koosluste seisund ei parane.

Viimasel ajal on hakatud enam vaagima ka küsimust, kas toetused peaksid olema loodusväärtuste säilimise ainus vahend ning mil moel saaks veel rohumaade majanduslikku potentsiaali tõsta.

Rohumaad on kohaliku kogukonna vara

Nagu mägikarjamaad ja alpiaasad, on Eestigi poollooduslikud kooslused kogukonna vara. On oluline mõista, millist potentsiaali ning väärtust sellised alad ühe piirkonna jaoks hoiavad.

Poollooduslike koosluste majandamine pakub lisaks elurikkuse hoidmisele ka võimalusi majandustegevusteks. Nii saab panustada kohalikku toimetulekusse, turgutades seeläbi ka maa­elu üldises plaanis. Olulise panuse saab sealjuures anda kohalik omavalitsus, näiteks vajaliku infrastruktuuri rajamisega või infovahetuse toetamisega.

Vähem tähtsaks ei saa ka pidada teavitustööd kohalike elanike seas. Teadlikkuse kasv aitaks tagada poollooduslike elupaikade suurema väärtustamise, mis omakorda aitaks kohalikke tooteid paremini turustada ja toetaks uute toodete arendamist, olgu siis tegu sööda, toidu, käsitöö või mõne uudsema alaga. Suurepärane võimalus on poollooduslikel kooslustel ka turism.

Jätkusuutliku majandamise üks oluline osa on koostöö. Praegu on nii mõneski piirkonnas probleeme heina kasutamise ja turustamisega. Hein küll niidetakse, kuid see ei leia õigel otstarbel kasutamist. Seega oleks vajalik niitjate-hooldajate ning talunike omavaheline koostöö. Ka see on koht, kus omavalitsus saaks ulatada abikäe.

Nii nagu riigid, peavad ka kohalikud omavalitsused konkurentsis püsimiseks ning inimeste ligimeelitamiseks rõhuma oma eelistele, eripärale ja pakutavatele võimalustele.

Eesti loodusel on, võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega, palju pakkuda, kuid puudub oskus seda enda kasuks tööle panna. Mitte ainult riik, vaid iga kogukond peaks mõtlema, milline väärtus võiks piirkonna loodusel selle elanikkonna jaoks olla, kuidas keskkonna pakutavaid hüvesid parimal võimalikul moel kasutada ning tutvustada või n-ö müüa neid ka oma kogukonnast väljapoole.

Poollooduslikud rohumaad võiksid olla kõrge potentsiaaliga looduskapital, mis pakuvad ressurssi eri majandusharudele, ärgitada kohalikku kogukonda paremale koostööle ning pakkuda silmailu või kõhutäit nii kohalikele kui külalistele.

AUTOR: Laura Remmelgas, MTÜ Balti Keskkonnafoorum (ilmus Maalehe lisas Maamajandus 17.11.2016)