5. Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon poliitikas ja maakasutuse korraldamisel

Laadi alla kogu juhendmaterjal (PDF)

Tänapäeval tunnustatakse ökosüsteemiteenuseid kui poliitika ja otsustusprotsesside jaoks olulist kontseptsiooni, kuna see käsitleb terviklikult looduse ja inimeste vahelisi suhteid ning võimaldab adresseerida keskkonna- ja sotsiaal-majanduslike eesmärkide konflikte ja sünergiaid. Kõigepealt mõistsid poliitikud, et ökosüsteemiteenused ehk looduspõhised lahendused (nt märgalade kasutamine vee puhastamiseks või üleujutuse ärahoidmiseks) võivad olla palju kulutõhusamad kui sama otstarbega tehnilised rajatised (Maes et al., 2012). Lisaks võimaldab ökosüsteemiteenuste kontseptsioon trade-off analüüside abil võrrelda konkureerivaid maakasutusviise ning aitab langetada planeeringu- ja arenguotsuseid sektorite, skaalade ja halduspiiride üleselt (Fürst et al. 2017).

5.1. Ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni panus erinevatesse poliitikavaldkondadesse

Poliitikute huvi ökosüsteemiteenuste vastu tekkis, kui selgus, et globaalset eesmärki peatada elurikkuse kadu 2010. aastaks ei suudetud täita. Seetõttu rakendatigi ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni esmalt looduskaitsepoliitika tugevdamiseks elurikkuse konventsiooni ja ELi elurikkuse strateegia 2020 raames. Nagu rõhutab Euroopa Komisjon, ei ole ELi elurikkuse strateegia 5. tegevusega nõutud ökosüsteemiteenuste kaardistamine ja hindamine siiski oluline üksnes elurikkuse eesmärkide saavutamiseks, vaid on tihedalt seotud ka muude poliitikavaldkondadega, nagu näiteks vee-, mere-, kliima-, põllumajandus-, metsandus- ja regionaalpoliitika (Maes et al, 2014; Burkhard & Maes (Toim.), 2017) (Joonis 5.1). Ökosüsteemiteenuste kaardistamise ja hindamise tulemused võivad toetada loodusvarade jätkusuutlikku kasutamist, looduspõhiste lahenduste väljatöötamist, ruumilist planeerimist ja ka keskkonnaharidust.

Joonis 5.1. ELi elurikkuse strateegia 2020 tegevuse 5 tulemuste rakendamine erinevates poliitikavaldkondades (Allikas: Maes et al., 2014)

5.1.1. Looduskaitse- ja elurikkuse poliitika

Ökosüsteemiteenused toodi rahvusvahelisse elurikkuse kaitse poliitikasse esmakordselt 2010. aastal bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste kümnendal konverentsil, kus võeti vastu globaalne elurikkuse strateegiline kava perioodiks 2011-2020. Kava sisaldab nn“Aichi sihte”, mis lisaks traditsioonilistele looduskaitse-põhistele elurikkuse sihtidele hõlmavad ka eesmärki edendada hüvesid, mida inimesed saavad looduse mitmekesisusest ja ökosüsteemiteenustest. Seejärel võeti 2011. a vastu ELi elurikkuse strateegia aastani 2020, mis seab eesmärgiks ökosüsteemide ning nende teenuste säilitamise ja taastamise. Ökosüsteemiteenuste kaardistamine ja hindamine on üks strateegia kahekümnest tegevusest, mida peavad rakendama kõik ELi liikmesriigid. EL toetab selle poliitika elluviimist ELi teadusuuringute raamprogrammi (Horisont 2020) ja ka teiste rahastusinstrumentide kaudu, nt keskkonnarahastusprogramm LIFE+.

Ökosüsteemide ja nende teenuste kaardistamise ja hindamise protsess (Mapping and Assessment of Ecosystems and their Services – MAES) suurendab teadmisi ökosüsteemide ja nendega seotud teenuste kohta ning aitab ka kavandada meetmeid ökosüsteemide taastamiseks ja hooldamiseks. Ökosüsteemiteenuste kaardistamise tulemusi saab rakendada näiteks kaitsealade või rohevõrgustiku hindamisel ja planeerimisel. Lisaks näitavad ÖST kaardistamise ja hindamise tulemused ökosüsteemide ja elurikkuse panust inimese heaolusse, mis aitab põhjendada looduskaitsemeetmete olulisust ühiskonnale.

5.1.2. Keskkonnapoliitika

Ökosüsteemiteenuste kaardistamise ja hindamise tulemused võivad panustada ka keskkonnapoliitikasse seoses inimtegevusest tulenevate riskide ja mõju hindamisega ökosüsteemidele või inimeste tervisele ning ka seoses erinevate leevendus- või juhtimismeetmete kavandamisega.

Eelkõige on ökosüsteemiteenused otseselt seotud järgmiste keskkonnapoliitika valdkondadega (Maes et al, 2014):

Veepoliitika: ELi veeressursside haldamisega seotud seadusandluse (nt veepoliitika raamdirektiiv, põhjavee direktiiv) rakendamine nõuab põhjalikku teavet veeressursside kvaliteedi ja kvantiteedi kohta. ÖST kaardistamise ja hindamise protsess täiendab olemasolevat informatsiooni ja aitab tõhustada kaitset ja haldamist. Näiteks annab toitainete säilitamise ja magevee keemilise seisundi säilitamise ÖST kaardistamine otsese sisendi veemajanduskavadesse. Lisaks aitab ÖST kaardistamise ja hindamise protsess seda teavet integreerida ökosüsteemide seisundi laiemasse hindamisse.
Kliimapoliitika: Ökosüsteemidel on oluline roll süsiniku sidumisel ja sellest tulenevalt kliimamuutuse leevendamisel ja selle mõjuga kohanemisel. Seetõttu on hiljutises kliimamuutusega kohanemise poliitika kommunikatsioonis märkimisväärne rõhk looduspõhistel lahendustel. Mitmed reguleerivad ökosüsteemiteenused (nt kliimaregulatsioon, veeringe ja veevoolu säilitamine, erosioonikontroll) on olulised kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise meetmete kavandamisel, sh äärmuslike ilmastikuoludega seotud katastroofiriskide vähendamine, üleujutuste ärahoidmine ja ka linnade rohetaristu jahutusvõime. Samal ajal saab kliimamuutuse mõju hinnata kõigile ÖST kategooriatele.
Merepoliitika: mere- ja rannikuökosüsteemid panustavad inimeste heaolusse mitmel moel, sh toit, töökohad, julgeolek ja ka elukvaliteet ja rekreatsioonivõimalused. ELi peamine instrument mereökosüsteemi kaitseks on merestrateegia raamdirektiiv (MSRD), mis seab eesmärgiks kõigi Euroopa merede hea keskkonnaseisundi (HKS) saavutamise aastaks 2020. See nõuab liikmesriikidelt mereala seisundi hindamist ja ökosüsteemipõhise lähenemise rakendamist inimtegevuse korraldamisel, tagamaks, et inimtegevuse surve merekeskkonnale ei ohustaks hea keskkonnaseisundi saavutamist ja merest saadavate kaupade ja teenuste kasutamine oleks jätkusuutlik. Seega on MSRD mereökosüsteemi seisundi hindamiseks kogutavad andmed kooskõlas ÖST kaardistamise ja hindamise protsessiga ja vastupidi – ÖST andmed panustavad survetegurite mõjude hindamisse ja meetmekava rakendamisse hea keskkonnaseisundi saavutamiseks.
Reostuskontroll: Saasteainete leviku tõkestamise meetmed võivad põhineda elustiku või ökosüsteemi puhverdusvõime (nt bioloogiline puhastusvõime, filtreerimine, sidumine, salvestamine ja akumulatsioon) ja ka voogude reguleerimise võime (sh veevoolu säilitamine ja õhuventilatsioon) kaardistamisel.

5.1.3. Põllumajandus ja maaelu arengu poliitika

Põllumajandus ja maaelu areng, sh rohumaade kasutuse planeerimine, on samuti valdkond, kus on palju võimalusi ÖST kontseptsiooni rakendamiseks. Põllumajandusmaa kui tugevasti majandatud ökosüsteem on otseselt seotud ökosüsteemiteenuste tootmisega (nt põllukultuurid inimtoiduks; biomass loomasöödaks, väetiseks või energiatootmiseks; rekreatsioonipotentsiaal ja esteetiline väärtus jne), kuid samal ajal sõltub ökosüsteemiteenuste pakkumisest (nt tolmeldamine, kahjurite ja haiguste kontroll, mullaviljakuse säilitamine) ning avaldab sellele otsest mõju (nt elupaikade säilimine, magevee keemiline seisund, globaalne kliimaregulatsioon jne) (Burkhard & Maes (Toim.), 2017). Nende teenuste pakkumine sõltub otseselt majandamisviisist. Arvatakse, et madala sisendiga (ekstensiivsete) põllumajandussüsteemide puhul on sõltuvus ökosüsteemiteenuste pakkumisest suurem ja mõju väiksem võrreldes tavapärast kõrge sisendiga (intensiivse) põllumajandusega. ÖST pakkumine, mõju ja sõltuvus ökosüsteemiteenustest varieerub ka eri tasanditel – näiteks varustusteenused seonduvad enim talu tasandiga, samal ajal kui elupaikade säilimine, rekreatsioonipotentsiaal ja esteetiline väärtus, veekvaliteet ja kliimaregulatsioon on asjakohasemad maastiku või piirkonna tasandil. Seetõttu on ökosüsteemiteenuste voogude (ÖST tegelik kasutus) ja nende mitmetasandilisuse mõistmine oluline maapiirkondade ja nendega seotud ökosüsteemiteenuste tõhusaks haldamiseks.

Põllumajandusega seotud ökosüsteemiteenuste kaardistamine ja hindamine aitab:

Visualiseerida, millistel tasanditel erinevate teenused toimivad;
Hinnata ÖST pakkumist ja nõudlust ruumis ning tuua välja seosed/sõltuvused;
Visualiseerida põllumajanduspraktika positiivsed ja negatiivsed mõjud;
Kavandada meetmeid ÖST pakkumise tagamiseks või parandamiseks.

ÖST kaardistamise ja hindamise tulemused võivad panustada ka maaelu poliitika eesmärkidesse ja nendega seotud meetmetesse ÖST pakkumise parandamiseks (nt vastavad toetusskeemid). Näiteks on ÖST taastamine ja säilitamine juba ELi ühise põllumajanduspoliitika maaelu arengu samba üks prioriteete.

5.1.4. Metsanduspoliitika

Metsaökosüsteemid on maastiku ja elurikkuse oluline element ja annavad ka märkimisväärse panuse inimeste heaolusse. Kui varem keskendus metsamajandus peamiselt puidutootmisele, siis 21. sajandi uutest väljakutsetest ajendatuna on nüüd võetud suund multifunktsionaalsusele, sh erinevate kaupade ja teenuste tagamisele, nagu näiteks kliimaregulatsioonerosioonikontroll ja veeregulatsioon (Luque et al. 2017). Euroopa Komisjoni poolt septembris 2013 avalikustatud ELi uus metsastrateegia pakub välja uue raamistiku, milles metsade ja elurikkuse kaitse ning metsaökosüsteemiteenuste jätkusuutlik kasutamine ja tagamine on adresseeritud. Strateegia toetab sidusat ja terviklikku lähenemist metsamajanduses, sh: i) erinevad metsast saadavad hüved ja teenused; ii) sisemised ja välised metsapoliitika küsimused ja iii) täielik metsa väärtusahel. Metsaökosüsteemiteenuste kaardistamine ja hindamine annab tervikliku ja süstemaatilise ülevaate metsaökosüsteemidest ja erinevate survetegurite mõjust (Maes at al. 2014).

5.1.5. Regionaalpoliitika ja ruumiline planeerimine

ÖST pakkumise ja nõudluse hindamine ja ÖST tarne optimeerimine (nt rohetaristu või rohevõrgustiku kavandamise ja loomise kaudu) võib oluliselt panustada piirkonna või linna arengusse, toetada tulevikuinvesteeringuid puudutavate otsuste langetamist, edendada töökohti ja majanduse arengut. Lisaks pakub ÖST hindamise ja kaardistamise tulemuste kasutamine ruumilises planeerimises rohkem võimalusi keskkonnakaalutluste arvessevõtmiseks maakasutuse muutmisel või korraldamisel (nt rakendades ÖST kontseptsiooni strateegilisel mõju hindamisel). ÖST kaardistamine ja hindamine on planeerimise ja otsustusprotsesside toena (riiklikust kohaliku tasandini) kasutusel juba mitmes ELi riigis. Näiteks Soomes on paljudes piirkondlikes ja kohalikes arengukavades ja planeeringutes seatud eesmärgiks laiendada, taastada või luua ökosüsteeme ja nendega seotud teenuseid. ÖST kaardistamine on sisse viidud ka Euroopa merealade ruumilisse planeerimisse (nt Lätis ja Rootsis), hindamaks kasutuspotentsiaali ja ka võimalikku mõju mereökosüsteemile.

Ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni saab rakendada ka maastikuplaneerimises, mille eesmärk on maastike ja nendega seotud teenuste laiendamine, taastamine või loomine. Selle näiteks on Saksamaa maastikuplaneerimine, mis hõlmab maastiku praeguse olukorra (sh maastiku funktsioonide ja inimeste vajaduste rahuldamise võime) analüüsi.

Ökosüsteemiteenuste kaardistamise ja hindamise panuse ruumilisse planeerimisse võib kokku võtta järgnevalt (Albert et al., 2017): See võimaldab

välja selgitada ökosüsteemiteenuste koondumisalad ehk nn “kuumad punktid” (‘hotspot’ areas), mille ökosüsteemiteenuste pakkumise potentsiaal ja/või tundlikkus planeeringulahendusest tulenevate mõjude suhtes on kõrge ning mis seetõttu võivad vajada meetmeid nende säilimiseks või taastamiseks;
hinnata planeeringulahenduste mõju ökosüsteemidele ja nende pakutavatele teenustele (strateegilise mõju hindamise käigus);
visualiseerida erinevate maakasutuse alternatiivide mõju ökosüsteemiteenuste pakkumisele (kompromisside ehk vahetuskauba (trade-off) visualiseerimine);
leida ebakõlasid ökosüsteemiteenuste pakkumise ja nõudluse asukohtade vahel (võrreldes ökosüsteemiteenuste kaarte inimeste väärtushinnangute ja ökosüsteemiteenuste tegeliku kasutusega);
kaasata huvirühmi ja otsustajaid planeerimisprotsessi ning selgitada neile planeeringuettepanekute positiivseid ja negatiivseid külgi;
edendada kodanike osalemist planeerimis- ja otsustusprotsessides kohalike inimeste teadmiste ja arusaamade kogumise kaudu ning teabevahetust ökosüsteemidest ja nende teenustest.

Siiski tuleb meeles pidada, et edukaks ökosüsteemiteenuste kaardistamise ja hindamise integreerimiseks ruumilisse planeerimisse tuleb arvesse võtta etteantud aja- ja rahalisi piiranguid ning ka kasutajate ja otsustajate vajadusi ja huve. Ökosüsteemiteenuste kaardistamise detailsusaste, kasutatavad meetodid ja indikaatorid sõltuvad planeeringu eesmärgist ja konkreetse planeerimisinstrumendi seadusjärgsetest nõuetest. Otsustajaid ja avalikkust tuleb informeerida ka hindamistulemuste määramatusest.

5.2. Vahendid ja meetodid ÖST rakendamiseks otsustusprotsessides

5.2.1. Trendianalüüs ja looduskapitali arvestus

Trendianalüüsi kasutatakse tavaliselt poliitilistes protsessides nii poliitikaeesmärkide (sihtide) seadmiseks kui ka poliitikate elluviimise ja mõjude seiramiseks. Trendianalüüsi rakendamine ökosüsteemide erinevate komponentide ja nendega seotud teenuste puhul võib aidata mõista mineviku- ja praeguseid arenguid ning ka ökosüsteemide võimalikku tulevikku. Seega võimaldab trendianalüüs paremini koostada ja kirjeldada ökosüsteemide arengu tulevikustsenaariume (Guerra et al 2017).

Nagu eelpool kirjeldatud, võivad ÖST hindamistulemused ja trendianalüüs anda olulist informatsiooni ELi poliitikate rakendamiseks nt looduskaitse, kliimamuutuse, veemajanduse või merekaitse valdkondades ja ka ÖST kasutamisel põhinevate valdkondade (nt põllumajandus, metsandus, kalandus jne) mõju hindamiseks. Selleks on aga vaja ÖST hindamistulemuste võrreldavaid aegridasid, mida enamikel riikidel hetkel ei ole.

Edendamaks ÖST andmete regulaarset kogumist, püstitab ELi elurikkuse strateegia 5. tegevus ülesande hinnata ÖST majanduslikku väärtust ning integreerida need väärtused ELi ja liikmesriikide arvepidamis- ja aruandlussüsteemidesse. Seetõttu on ÖST kaardistamise ja hindamise (MAES) protsessi raames välja töötatud looduskapitali arvepidamise (Natural Capital Accounting – NCA) metoodiline raamistik. See sisaldab samm-sammult lähenemist, mis algab biofüüsikalise aluse rajamisest järgnevatele hindamise sammudele. Sellise biofüüsikalise aluse jaoks on vaja selgelt kategoriseeritud ja struktureeritud ruumilisi sisendandmeid (Maes et al. 2014). ÜRO Statistikaosakond (The United Nations Statistical Division – UNSD) on loonud keskkonnamajanduse arvepidamissüsteemi (the System of Environmental-Economic Accounting – SEEA), et koguda rahvusvaheliselt võrreldavaid statistilisi keskkonnaga seotud majandusandmeid ning luua selle kaudu alus ÖST arvepidamise süsteemile. Nüüdseks on mitmed ELi liikmesriigid alustanud oma looduskapitali arvepidamise väljatöötamisega.

5.2.2. Stsenaariumanalüüs

Stsenaariumi võib defineerida võimaliku tulevikuolukorra kirjeldusena, sh selle olukorrani viiva tee (sündmuste jada) kirjeldus. Stsenaariumide eesmärk ei ole tuleviku täielik kirjeldamine, vaid pigem võimaliku tuleviku kesksete elementide esiletõstmine ja tähelepanu juhtimine peamistele tulevikuarenguid mõjutavatele teguritele. Paljud stsenaariumianalüütikud rõhutavad, et stsenaariumid on hüpoteetilised konstruktsioonid, mis ei pruugi kirjeldada tegelikkust (Schoemaker, 1995). Siiski rakendatakse stsenaariume toetava instrumendina poliitikate kujundamisel ja otsustusprotsessides (Schoemaker, 1995; Guerra et al. 2017):

et luua teadmist olukorrast praegu ja tulevikus ning selgitada välja selle teadmise piirangud;
et kasutada seda kommunikatsiooni eesmärgil, kuna stsenaariumide koostamine põhineb sageli erinevate vaadetega inimeste omavahelisel ideedevahetusel;
et aidata otsustajaid poliitikaeesmärkide formuleerimisel;
et uurida alternatiivsete arenguteede ja poliitiliste valikute tagajärgi;
et kontrollida kavandatud otsuste ja juhtimistavade potentsiaalset tõhusust;
et toetada adaptiivsete juhtimisstrateegiate väljatöötamist.

Stsenaariumanalüüsi on tulemuslikult kasutatud paljudes kohalikes uuringutes ja ka riiklikes, regionaalsetes ja globaalsetes hinnangutes, mille eesmärk on välja selgitada, kuidas erinevad maakasutus- või juhtimisviisid mõjutavad ökosüsteemiteenuste pakkumist. Näiteks ÖST pakkumise kompromisside (trade-off) hindamine erinevate majandamisalternatiivide puhul või ühte ÖST rühma (ehk sünergiasse) kuuluvate alade ja konfliktsete (trade-off) alade (kus huvid teatud ÖST vastu vajavad tasakaalustamist) ruumilise paiknemise analüüs.

Stsenaariumide koostamine ja analüüs jaguneb kolmeks põhietapiks (Guerra et al., 2017):

Esimene etapp: Ala või piirkonna põhisuundumuste määratlemine ja muutusi põhjustavate tegurite (liikumapanevate jõudude) analüüs. Selle etapi tulemuseks võib olla mitu võimalikku stsenaariumi.
Teine etapp: Määratletud stsenaariumide kvalitatiivne või kvantitatiivne „tõlkimine“ peamisi liikumapanevaid jõude (nt majanduslik areng või demograafia) kirjeldavateks muutujateks. Neid muutujaid saab siis kasutada sisendina mudelites, mis seostavad need muutused keskkonna muutustega või mõjudega elurikkusele ja ökosüsteemiteenustele.
Kolmas etapp: Mudelite tulemuste analüüs ja poliitiliste variantide sõnastamine, vältimaks ebasoovitavaid arenguid.

Sõltuvalt poliitilisest või otsustusprotsessi kontekstist võib eristada erinevat tüüpi stsenaariume (IPBES, 2016): i) uurivad stsenaariumid kujutavad erinevaid võimalikke tulevikuarenguid, põhinevad sageli süžeedel ja annavad vahendid juhuks, kui paljude liikumapanevate jõudude tulevikuarengud on prognoosimatud; ii) sekkumisstenaariumid hindavad poliitika või juhtimise/majandamise alternatiive – analüüsides kokkulepitud eesmärkide saavutamise erinevaid teid (eesmärgipõhised stsenaariumid) või erinevaid poliitilisi alternatiive (ex ante stsenaariumid); tagasivaatav poliitikahinnang (ex post hinnang) võrdleb elluviidud poliitika tulemusi stsenaariumidega, mille puhul seatud eesmärgid oleks saavutatud.

IPBES elurikkuse ja ÖST stsenaariumide ning mudelite metodoloogiline hinnang (2016) näitab, kuidas eri tüüpi stsenaariume ja modelleerimist saab kasutada poliitilise tsükli põhietappides, sh agenda seadmisel, poliitika kujundamisel, elluviimisel ja tulemuslikkuse hindamisel (joonis 5.2).

Joonis 5.2. Eri tüüpi stsenaariumid ja nende rakendatavus poliitika kujundamisel ja elluviimisel. (Allikas: IPBES, 2016)

Näiteks võivad uurivad stsenaariumid olla abiks probleemi määratlemisel ja agenda seadmisel, samal ajal kui sekkumisstsenaariume, mis hindavad alternatiivseid poliitika- või juhtimislahendusi, saab kasutada poliitika kujundamisel ja rakendamisel. IPBES hinnangu kohaselt kasutatakse uurivaid stsenaariume enamasti globaalsel, regionaalsel ja riiklikul tasandil ning sekkumisstsenariume peamiselt riikliku ja kohaliku tasandi otsustusprotsessides.

5.2.3. Mõju hindamine

Mõju hindamise eesmärk on kindlaks teha kavandatavate tegevuste tagajärjed, toetamaks otsuste tegemist. ÖST kaardistamise ja hindamise tulemusi saab kasutada erinevates mõju hindamise menetlustes (nt planeeringudokumentide strateegiline mõju hindamine või arendusprojektide keskkonnamõju hindamine), et võtta mõju hindamisel lisaks keskkonnakaalutlustele arvesse ka muid inimeste heaoluga seotud aspekte.

Ökosüsteemiteenuseid võib siduda mõju hindamise erinevate etappidega (Geneletti &Mandle, 2017), sh:

Hindamise ulatuse määramine ja baasanalüüs: ÖST kaardistamise tulemusi saab kasutada analüüsitava tegevuse jaoks kõige olulisemate ökosüsteemiteenuste väljaselgitamiseks (st ökosüsteemiteenused, millest antud tegevus sõltub, ja ka need, mida see mõjutab). Selles etapis on ka vajalik mõista tegevuse mõjuala ning ökosüsteemiteenuste tekkimise ja kasutamise alade ruumilisi seoseid.
Konsultatsioonid: ÖST kaardid aitavad fokusseerida huvirühmade arutelusid ja kaasamist, sh kaasav kaardistamine, mis annab infot selle kohta, kuidas erinevad kasusaajate rühmad tajuvad ja hindavad ökosüsteemiteenuseid. Konsultatsioonifaasi tulemusi saab kasutada alternatiivsete lahenduste väljatöötamisel, teatud tegevuste keelualade või eelisalade määratlemisel.
Alternatiivsete lahenduste mõjude hindamine: ÖST pakkumise ruumiline analüüs võimaldab välja selgitada mõju konkreetsetele kasusaajatele ja analüüsida kompromisse (trade-off).
Leevendusmeetmete väljapakkumine: ÖST kaardid võimaldavad leida tõhusamaid leevendusmeetmeid, tuues kokku keskkonna- ja sotsiaalsed aspektid.

5.2.4. Integreeritud lähenemised ökosüsteemiteenuste rakendamiseks otsustusprotsessides

Tõenäoliselt on ÖST kontseptsiooni kõige väärtuslikum panus poliitikasse ja otsustusprotsessidesse seotud selle tervikliku arusaamaga inimeste ja looduse vahelistest seostest, mis võimaldab addresseerida võistlevate maa- ja ressursikasutusviiside vahelisi kompromisse ning ka looduskaitse ja sotsiaal-majanduslike huvide vahelisi konflikte. Seega saab ökosüsteemiteenuseid kasutada mitte ainult üksikus poliitika või planeeringu kontekstis, vaid ka konkureerivate planeeringu- või poliitikaeesmärkide võrdlemiseks ja parimate lahenduste leidmiseks kompromisside puhul. Selline terviklik lähenemine nõuab süsteemset mõtlemist ning sotsiaal-ökoloogiliste süsteemide keerukate seoste ja tagasisidemehhanismide mõistmist, et jõuda terviklike lahendusteni (Liu et al., 2015).

Kontseptuaalne raamistik „Seose kontseptsioon“ (‘Nexus thinking’), mille pakkusid välja Fürst et al. (2017), näitab, kuidas ÖST kontseptsioonid ja praktikad võivad olla abiks tasakaalustatud tervikliku ressursikasutuse juhtimisel, võimaldades eri tasandite ja sektorite ülest planeerimist. See käsitleb ka planeerimise ja poliitika olulist küsimust – kuidas määratleda mõistlikud süsteemipiirid, et kaasata asjaomased otsustajad, tagamaks ökosüsteemiprotsesside ja nende paljude ajaliste ja ruumiliste tasandite piisav arvessevõtmine. See seostub olemasolevate planeerimissüsteemide üldise probleemi või piiranguga – kavad ja poliitikad arvestavad enamasti administratiivsete piiridega, kuid ÖST pakkumine ja nõudlus on seotud biofüüsikaliste või sotsiaalsete aspektidega.

Kirjeldatud ÖST seose raamistik annab ühtse aluse ja vahendid poliitikate, ruumilise planeerimise ja maakasutuse seostamiseks (joonis 5.3)

Joonis 5.3. ÖST seos ehk seos erinevate poliitikavaldkondade, ruumilise planeerimise, maakasutuse ja ökosüsteemiteenuste vahel (Allikas: kohandatud Fürst et al., 2017 põhjal).

Olemasolevad vahendid ÖST seose kontseptsiooni rakendamiseks poliitikavaldkondade, ruumilise planeerimise ja maakasutuse seostamiseks on järgnevad: i) poliitika mõju hindamine enne ELi eri valdkondade (nt põllumajandus, metsandus, kliima, keskkond jne) poliitikate heakskiitmist; ii) riiklike/kohalike kavade ja programmide strateegiline mõju hindamine (SMH); iii) arendusprojektide keskkonnamõju hindamine (KMH) ja iv) erinevad turumehhanismid (nt sertifitseerimine, ökomärgised). ÖST lähenemise rakendamist keskkonnamõju hindamise menetlustes kirjeldasime eespool. Turumehhanisme kasutatakse juhtimisvahenditena, et saavutada sidusust poliitiliste ja ühiskondlike eesmärkide ning maaomanike huvide vahel. Turumehhanismide abil saab edendada näiteks reguleerivaid või kultuuriteenuseid, kasutades neid lisaväärtusena toodete turundamisel. Turumehhanismid võivad ka tugevdada erinevate maakasutajate vahelist koostööd (Fürst et al. 2017).

Otsesed meetmed, mida võib kasutada ÖST pakkumisvõime mõjutamiseks poliitilisel tasandil, on rahastusskeemid, nagu näiteks otsesed või kaudsed ÜPP toetused, millega saab mõjutada maakasutuse intensiivsust või rohetaristu arendamist. Lisaks nõuavad õigusaktid (mis on kehtestatud nt loodusdirektiivi, veepoliitika raamdirektiivi või merestrateegia raamdirektiivi alusel) ELi elurikkuse ja ÖST eesmärkidega arvestamist ruumilises planeerimises. Ruumilises planeerimises täidetakse nede õigusaktide nõudeid, määrates prioriteetsed alad kas teatud ökosüsteemi funktsioonidele (nt kaitse üleujutuste eest) või maakasutustüüpidele. Paradigma muutus ruumilises planeerimises – määrata alasid teatud ökosüsteemiteenuste või ökosüsteemi sidususe tagamiseks – muudaks maakasutusmustrite kujundamise ruumilises planeerimises terviklikumaks, mis parandaks ÖST potentsiaali ja annaks poliitikutele, planeerijatele ja maahooldajatele ühtse aluse otsuste langetamiseks (Fürst et al. 2017).

Loengu “Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon poliitikas ja maakasutuse korraldamisel” slaidid (inglise keeles)

Täiendavat lugemist:

Albert, C., Geneletti, D., Kopperoinen, L., 2017. Application of ecosystem services in spatial planning. In: Burkhard B, Maes J (eds.). Mapping Ecosystem Services. Pensoft Publishers, Sofia, 374 pp.

Fürst, C., Luque, S., Geneletti, D. 2017. Nexus thinking – how ecosystem services can contribute to enhancing the cross-scale and cross-sectoral coherence between land use, spatial planning and policy-making, International Journal of Biodiversity Science, Ecosystem Services & Management, 13(1): 412-421

Geneletti, D., Mandle L., 2017. Mapping of ecosystem services for impact assessment. In: Burkhard B, Maes J (eds.). Mapping Ecosystem Services. Pensoft Publishers, Sofia, 374 pp.

Guerra, C., Alkemade, R., Maes, J., 2017. When to map? In: Burkhard B, Maes J (eds.). Mapping Ecosystem Services. Pensoft Publishers, Sofia, 374 pp.

IPBES, 2016. Summary for policymakers of the methodological assessment of scenarios and models of biodiversity and ecosystem services of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services. S. Ferrier, K. N. Ninan, P. Leadley, R. et al. (eds.). Secretariat of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services, Bonn, Germany. 32 pages

Liu et al., (2015). Systems integration for global sustainability. Science. 347 (6225):1258832.

Luque S, Gonzalez-Redin J, Fürst C (2017) Mapping forest ecosystem services. In: Burkhard B, Maes J (eds.). Mapping Ecosystem Services. Pensoft Publishers, Sofia, 374 pp.

Maes, J., Egoh, B., Willemen, L., Liquete, C., Vihervaara, P., Schägner, J.P., Grizzetti, B., Drakou, E.G., LaNotte, A., Zulian, G., Bouraoui, F., Paracchini, M.L., Braat, L., Bidoglio, G., 2012. Mapping ecosystem services for policy support and decision making in the European Union. Ecosystem Services 1: 31–39.

Maes, J., Teller, A., Erhard, M., 2014. Mapping and Assessment of Ecosystems and their Services. Indicators for ecosystem assessments under action 5 of the EU biodiversity strategy to 2020. Publications office of the European Union, Luxembourg.

Schoemaker, P. J., 1995. Scenario planning: a tool for strategic thinking. Sloan management review, 36(2), 25.