Rohumaade majandamine tähendab inimtegevuse (näiteks niitmine, karjatamine, väetamine) tulemusena koosluste mõjutamist, mille eesmärgiks on üldjuhul tootlikuse suurendamine ja inimesele saadava kasu maksimeerimine. Tagamaks inimmõju ja loodusliku arengu õiget tasakaalu, on oluline mõista, kuidas erinevad ökosüsteemi osad (taimed, loomad, elukeskkond) üksteist mõjutavad [loe täpsemalt algallikast].
Erinevalt näiteks metsadest ja rabadest, mille puhul inimtegevusel on tihti negatiivne mõju, on Baltimaades rohumaad just nimelt inimese ja looduse koosmõju tulem. Juba tuhandeid aastaid tagasi raiusid ja põletasid esimesed hõimud rohumaade rajamise eesmärgil metsa. Ekstensiivse majandamise tulemusena tekkisid liigirikkad niidud ja karjamaad, mis püsisid sajandeid. Põllumajanduse intensiivistumisega muutus rohumaade seisund kehvemaks. Traditsiooniliste meetoditega majandatud alade osatähtsus vähenes, nende asemele rajati põllumaid või väheste liikidega kultuurrohumaid. Samal ajal äärealad hüljati, mille tulemusena need võsastusid – rohumaad muutusid taas metsadeks. Säilitamaks looduslikke rohumaid, on oluline kasutada nende majandamiseks õigeid meetmeid.
Vaata ka: “20 aastat poollooduslike koosluste majandamist Lümandas” – aruanne võtab kokku rohumaade majandamise kahekümne aasta praktikad endises Lümanda vallas. Aruanne on ingliskeelne.
Pole veel kommentaare.